Üks minu elu enim mõjutanud inimestest on minu isapoolne vanaema ehk Memm. Memmest võiks kirjutada mitmeid raamatuid. Pea igas žanris. Võibolla just mitte veriseid mõrvamüsteeriume, aga muid piiranguid ei tea ma olevat. Näiteks saaks tema elu põhjal kirja panna romaani väikesest tüdrukust, kes jääb koolieelses eas orvuks, kelle kasvatavad üles sugulased, kes rühib visalt läbi elu hariduse poole ja kes tutvub minu tulevase vanaisaga ühel pulmapeol, ühel käes viiul, teisel akordion. Kuid, nagu Roosi-tädi meenutas, koolitas Memm end liiga targaks ja nii see elu vanaisaga ühel päeval lörri läks. Teisalt jätkuks kuhjaga ainest üheks lustilistlikuks looks vanaemast, kes nõudlikult eksamineerib igal kohtumisel lapselapsi ja peab vaikselt arvet, mitut luuletust, vanasõna ja mõistatust keegi neist une pealt teab. Mäletan, et ühel kohtumisel teatas Memm võidukalt oma salavihikusse kiigates, et "Toomas on teist kõigist targem, temal on juba kolmsada vanasõna ja mõistatust peas!". Memm oli üldse innukas statistik ja arvepidaja. Näiteks pidas ta läbi nõukogude aja väikest rehnutti, mitu tonni vilja ja võid Eesti Venemaale andis, kui palju gaasi ja bensiini ta vastu sai ning mitu rubla ja kopikat Eesti igal aastal kahju kandis.
Minust ja onutütardest tõeliste daamide kasvatamisega olid Memmel käed-jalad hommikust õhtuni tööd tihkelt täis. Ta ei pidanud paljuks vaestel aegadel meile koledaid pasapruune sukapükse moekateks mustadeks värvida ja hoida kriitiliselt silm peal, et meie kindad, müts, käekott ja kingad oleksid toon toonis ning et me mitte mingi hinna eest lambadat ei tantsiks. Ontlik Memm kinkis mulle pulmadeks isegi Ellen O'Hara jaoks liiga siivsa ninani kinninööbitava ja maani ulatuva Ameerikast toodud (!) koheva roosa hommikumantli, et "hea õlgadele heita, kui lähed õhtul tualetti tegema" ning vaatas teinekord kriitiliselt mu sõrmi leides, et need on sama töntsakad nagu mu emal (tuletan meelde, tegemist on mu isapoolse vanaemaga) ja et ma peaksin ma oma sõrmeotsi aeg ajalt vastavalt vajutama, et äkki lähevad need pisutki elegantsemaks ja peenemaks (siinkohal pean ma lisama, et aastaid hiljem selgus, et profülaktika mõttes oli ta seda trikki soovitanud ka minu kõrsikpeente sõrmedega onutütardele). Kui ma Tallinnasse kooli läksin, nõutas Memm mind alatasa peale loenguid enda juurde Õismäele, et saaks omapoolset hagu minu hariduselõkkesse lisada. Korralikult kaetud laua (taldrik täpipealt kaks sentimeetrit lauaservast!) taga kergelt kloorimaitselise lumepallisupi kõrvale sain alati ka mõne Voldemar Panso reisikirja studeerida ning pärast lugemist puhusime Memmega suitsurõngaid ja toimus tema poolt juhitud vestlus loetu ainetel.
Mõnikord kraamis Memm ka pitsikese hõrku koduveini välja ning siis oli luuleaeg. Mul ei lähe iial meelest, kuidas ta mulle katkeva häälega Beti Alverit või Marie Underit ette luges. Luule oli talle vähemalt sama oluline kui õhk, vesi ning päevapoliitika. Mul on alles üks Memme kiri neljateistkümneaastasele minule, kus seisab: "Tore, et armastad end veel värsivormis väljendada. Kuid tea, kallis lapselaps, selleks, et saada arvestatavaks poetessiks, tuleb muudkui kirjutada, kirjutada ja kirjutada... Ja loomulikult lugeda ka teiste head luulet!". Minust muidugi mingit arvestatavat ega ka mitte arvestatavat poetessi ei saanud, aga see ei olegi praegu oluline. Tähtis hoopis see, et Memm kirjutas ise imetoredaid luuletusi ja kui ma kunstiakadeemia raamatuillustratsiooni koolituse lõputööna leporello ehk voldikraamatu illustreerima pidin, meenus mulle üks Memme 1961. aastal kirjutatud lasteluuletus "Katsetaja". Nii ongi minu illustratsioonikursuse lõputöö kui tagantjärgi tänu ja kallistus Memmele.
KATSETAJA
Kes astub, ilmes väärikus,
ent vile suhu kipub?
Priit uusis kummisäärikuis.
Ta pilk vaid nendel ripub:
küll läigivad nad toredalt, seest pehmed, lumivalged
ja talla all on koredad-
nii kindlalt seisad jalgel.
Üksainus viga: proovida,
kas vett ka ikka peavad
ei lubata. Ei soovi ka...
Ent jalad lausa veavad
just porilombi servale,
kust päike naerab vastu.
Priit vilksti! vaatab aknale
ja- päikesele astub
Ei tabanud! Veel katsetab,
kuid ikka sama lugu.
Vett jalgadega loksutab-
saab mitu päiksenägu.
Kui tüdinenult väljub vees
on saapad porised. Ka seest.
Vaike Kivestu (aprill 1961)
Comments