Pean kohe alustuseks ütlema, et kuuldused Lõuna-Itaalia autojuhtide metsikust sõidustiilist ei vasta paraku tõele. Tegelik olukord on isegi sutike hullem. Kui õnnestuks mõne Lõuna-Itaalia linnakese liiklust kusagilt kõrghoone katuselt vaadelda, näiks see justkui mängiks kamp nähtamatuid nelja-aastaseid poisikesi mänguautodega neid põrandal risti-rästi lükates, suuga võidu valjult põristades ning vahetevahel kummide vilistamist imiteerides: “Iiiiiiiiiiiiiiiiikkkk!”.
Endiselt ei jõua ma ära imestada, et kuidas mõni sealtkandi mees veel üldse elus on ning itaalia suursugune rahvas hääbumise märke ei näita.
Ei ole ju mingi saladus, et märkimisväärne osa lõuna-itaallastest põhimõtteliselt turvavööd ei kasuta. Vähe sellest, turvavöö kinnitamine autos näikse olevat lausa taunitav. Et kellelegi ei kargaks pähe tobe mõte autos rihm üle rinna vedada, on erinevaid abinõusid. Tagaistmete turvavööd võib sättida näiteks pingi alla peitu. Vanematel autodel saab vööd lihtsalt ära lõigata ning uuematel mudelitel, mis tüütult lärmama hakkavad, tõmmatakse nahk üle kõrvade torgates turvavöö kinnitusjubin küll vastavasse pessa, kuid vöö ise ühendatakse selle küljest lahti. Nutikamad sellid ja edumeelsemad tehnikahuvilised nagu näiteks meie üleaedne ja hõimlane Pietro on lausa jõed tagurpidi voolama pannud ning programmeerinud oma auto elektroonika selliselt, et alarm käivitub hoopistükkis siis, kui turvavöö kinnitatakse. See patt sai avalikuks päeval, kui Pietro pidi Zia Maria raudteejaama viima ning põhjas elav väärikas signora ontlikult turvavööd üle rinna sikutama hakkas. Pietro vehkis selle peale takistavalt kätega ning palus jumalakeeli, et tädi mingil juhul vööd kinni ei vajutaks, kuna alarm hakkab lõugama ning seda jubedat häält tema kõrvad küll välja ei kannata. Nii sõitiski Zia Maria jaama, näos suured hirmunud rosinad.
Juhul, kui sa siiski südame kõvaks teed ning seadusekuuleka ning alalhoidliku inimesena kehtivatele tavadele vilistada otsustad, piilub su kohalik lõunamaalasest autojuht oma kodulinna tänavatel vuristades häbelikult ringi, et ega naabrid ometi sellist tsirkust pealt nägema juhtu. Tundub, et turvavöö on korraliku lõuna-itaallase jaoks samasugust piinlikkust valmistav ese kui minu jaoks omal ajal kohmakad karupüksid, mille tagumiku külge alati terve lumehang kleepus või siis vanaema kootud kõrvaklappidega müts, mistõttu mõned nagamannid mind lasteaias emalenduriks hüüdsid.
Napolis oli mõni aeg tagasi populaarne kanda valget t-särki, mille rinnal turvavöö pilt diagonaalis üle jookseb. Nii prooviti lollitada kõiki korralvalvureid nagu vigili, polizia locale, polizia municipale, carabinieri, guardia di finanza (mis rolli nimetatud erinevad täpselt kannavad, ei oska ka kohalikud sulle täpselt ära seletada).
Üks lõuna-itaalia verd verd vunts oli lahkelt valmis mulle turvavöö mitte kasutamise põhjusi avama: “Esiteks on turvavöö ebamugav. Teiseks oleme me enesekindlad, sest oleme lihtsalt väga kogenud juhid. Kolmandaks on igas autos mõni pühaku pilt, mis kaitseb rohkem kui mõni rihm (Pietro auto armatuurlauale oli tõepoolest kellegi superkangelase, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta, pilt kleebitud). Ja kui õnnetus siiski juhtub, tähendab see lihtsalt, et su aeg on tulnud ning kui sul on turvavöö kinnitatud ning sa ei sure autoõnnetuses, saad sa õigel ajal näiteks infarkti.”. Lihtne ja loogiline.
Lisaks turvavöödele pakub vahvat närvikõdi ning adrenaliini tõusu lõunamaalastele ainuomane sõidustiil. Mamma mia! Ma ei hakka siin heietama suunatulede suvalisest kasutamisest, äkkparkimistest keset sõiduvoolu ning sellest, et mõnikord jääbki saladuseks, mitu sõidurada maanteel on. Põneva üllatusena võib alati kõrvalteelt või kusagilt hoovist mõni süüdimatu ning peatumise kavatsusi mitte omav auto või motoroller välja vurada. Pärast paari läbitud kilomeetrit tunned tungivat vajadust rahustav pill keele alla pista. Peale Xanaxi aitab tõhusalt pingeid maandada näiteks pidev või lausa lakkamatu signaali törtsutamine. Meie vajutasime autopasunat sellise hoolega, et see lõpuks otsad andis. Seejärel rahustasime oma närve ja andsime kaasliiklejatele teada, mida me nendest arvame, sirutades käe küljeaknast välja ning vastavalt eksimuse astmele vehkisime kas viie kokkusurutud või siis teinekord ka ühe sõrmega. Alati võib ka natukene sõimata ning kui kisamisest väsid, siis vähemalt omaette nina alla podiseda ja sajatada, kasutades seejuures nii vulgaarset italianot, kui keeleoskus vähegi võimaldab.
Comments